Kalastuskogemusest Koolalt Strelna jõelt.

Meie reis toimus juuni esimestel nädalatel. Marsruut oli paika pandud teadmata paljutki, mis meid ees ootab. Ilm oli kogu reisi vältel põhjamaiselt ilus. Kased olid alles hiirekõrvul ja kohati oli näha sulamata lund. Suur vesi oli erinevalt eelmistest aastatest jõudnud juba langeda oma tavalisse seisu ning see oli üllatuslikult madal. Laskusime kummipaatides ja paljudes kohtades tuli paate järel vedada. Jõgi on lai ja ühtlaselt madala kivise põhjaga. Kohati on käresid ja siis enne seda veidi sügavamaid ja rahuliku vooluga alasid. Harjused olid just peale käret ja kahe käre vahelises sügavamas augus. Enne käret oli loota peegli alt ka forelli.. Harjust tuli pöörleva mepsiga nr.4 värvuselt sini lilla valge ja keha neoon punane ja must. Kohati on takistuseks labale liiga lähedal asuv konks. Forelli tuli sama suure punase - musta kongeri pöörlevaga. Väiksemate koskede all aukudes tuli Toomasele pika punase võnkuva otsa viis forelli. Lõhet oli üleval pool vähe. Vesi madal ja sisse tulev lõhe ei ole veel kohale jõudnud. Kui on eespool näha soodsat püügikohta on targem minna kaldale ja peatuda, et siis rahulikult saaks ala läbi püüda.
Mida allapoole seda kalarikkamaks muutus jõgi just lõhe osas. Peamine püügiala jõudis kätte just paar kilomeetrit enne suuet kus ootas meid ees esimene suurem käre kust paadiga enam alla ei saanud laskuda. Jäime sinna laagrisse ja nii saime püüda kolm tervet päeva või pigem neli valget ööd sest siis see püügiaeg just õige oli. Tund enne päikse sümboolset loojumist ja peale seda kuni hommikul kümnenei välja. Jõgi on seal kitsam ja vool kiirem ning kohati laskudes kaljude vahele surutuna nii kiire, et on raske ettekujutada kalade ülesvoolu ujumist. Sellises kohas tulid aga ilmsiks meie püügioskuse nõrgad kohad ja kajastus see just ikka parimate lantide kaotamises. Kogenud Valeri näitas oma taset. Vaheldumisi Igoriga tõmmasid nad kahe kuni neljakilosid lõhesid välja. Kala on merest alles tulnud ja ilus valge sinaka helgiga ning liha hästi rasvane ja punanae, mida ei saa enam öelda sügise poole kui kala on juba kauem söömata olnud.
Püügi erinevused on märgatavad. Jõge tuleb õppida lugema ja peab nägema varjatud ohte kus vool võib landi kiskuda kivide vahele. Igas kohas ei ole mõtet üldse proovida ja selle määrab lõhe ülestulemise trajektoor. Peale rasket tõusu jääb ta veidigi rahulikumasse vette hinge tõmmama. Asub ta kivide tagustesse vaiksemasse vette aga rabamist tuleb ka ette üsna lähedalt enne kiiret langust. Üsna hea auk on pikk ala otse laagri all. Seda on raske aimata aga kalade väljahüpped reedavad neid. Kui ühes kohas on mitu väljahüpet siis võib aimata terve pere kohalolu. Nii ka oli. Valeri sai ühelt kivilt püüdes enne koske kaks lõhet järjest koos kahe otsast minekuga. Igor sai samast veel ühe. Väljapüütüd olid emad ja üks isa kuue poole kilone. Emade keskmine kaal tuli üle nelja. Valeri püüdis sel korral Abu SPINNER 4 lisaraskuse ja kala pead meenutava rohekat värvi landiga. Konksul olid lisaks seotud valged suled. Eelmisel aastal oli Igor saanud sellise sinakas lillakaga pea kõik oma kalad. Vastu kive põrkamisega kaotab see lant aga värvi ja siis Valeril enam sellise landiga edu ei olnud sest see muutus hõbedaseks. Igor püüdis mingi sinakas toonis heleda võnkuva Norra landiga 22-24 gr. mis pikkuselt oli 7 sm ja heited tulid pikad. Palju oli kinnijäämisi aga mitmed suplused jões aitasid tal seda lanti hoida lõpuni alles kuigi ridvamurdumise hinnaga. Ritv peaks olema vähemalt raskusele 10- 40 gr ja piisavalt tugev ja hinnalt mitte väga kallis. Kinnijäänud head lanti päästes võib väga hea spinningu unustada. Üks lõhe saadi Mepsiga mustal pinnal punased tähnid.
Viimasel päeval oli ilm sompus ja oli näha uute kalade pealetulemist merest. Valeri püüdis neoon punase Mepsiga ja sai kaks kala pluss mitu otsast minekut. Sain seda lanti proovida ja tulemus oli hea. Püüdsin kõigest väest hoida lanti nii, et see kaduma ei läheks. Viske lõpus tuli ridva otsaga tõsta lant pinnale ja kohe asuda kerima, et tunnetada landi mängu. Heide tuleb sooritada vastu voolu arvestusega, et pärivoolu tuleb kiiremini kerida, et lant mängiks ja ei sattuks voolu võimusesse. Pinnavees mängivat lanti on kalal kerge tabada. See ei pea laskuma just kala nina ette. Kui lant on jõudnud kiirest voolust risti läbi tuleb aeglustada kerimist ja kammida lanti tunnetades allavoolu läbi kivitagused magusad kohad. Panin tähele, et kui ootasin pingsalt kala rabamist, siis ei juhtunud seda kunagi ja kui olin hetkeks selle momendi unustanud ja nautisin loodust, siis see juhtus. Löök on järsk ja selleks peab valmis olema. Pidur peab olema parajalt nõrk ja kerijal ei tohi olla lukustust, et saaks ka vändast vajadusel järgi anda. Ise ettevaatlikult taganedes külg ees kaldapoole tuleb hoida ritva küljepeal ja pidevalt pinge all kuni kala väsib ja saab tal sabast haarata. Veel üks tähtis moment. Minul võttis seda punast pöörlevat ka üks kuue kilone. Peale rabamist jäi lõhe ühele kohale seisma nagu oleks tegemist kiviga. Peale korduvat sikutamist hakkas kala väärikalt liikuma ja sain ta vaevata oma lähedale. Nägin tema konksus alalõuga ja olin kindel, et saan ta kaldale. Siis näiliselt rahulik kala hakkas rabelema ja lahti ta oligi. Tähelepanu oli veidi langenud ja tamiil liiga lühike ning miski ei suutnud leevendada seda lööki. Läks veidi aega ja tuli uus rabamine. Seegi kala sai otsast juba esimesel sööstul. Ühest küljest oli hea meel, et ikka rabab aga teisalt kättesaamisega oli raskusi. Kolmas võtmine oli juba mulle tuttavast voolukohast üsna laskumise lähedalt ja oli hulka tegemist, et hoida kala veidigi vaiksemas voolus. Ühe sööstuga oli ta voolus ja tuli mööda kaldakive joosta tema järgi, et siis uuesti ta tõmmata voolust tekitatud keerisesse, mis viis jälle kala kalju alla kuhu oli mul juba üks läinud ja koos roosa punase täpilise kuusamo võnkuva landi ja jupi nööriga, mis katkes vastu kive hõõrumisest. See kala oli vist veelgi suurem ja ei olnud ka kogemusi. Nüüd hoidsin tamiili eemal igast nähtavast kivist ja ootasin kunas kala väsis. Viimaseid ponnistusi tehes püüdis lõhe konksust vabaneda sukeldudes püstloodselt aga sain ta kaljudele sikutada ning madalas vees sabast võtta. Tunne oli ülev. Kala üle nelja kilo ja hästi tubli. Originaal konks oli ühest harust sirge ja teised tugevalt deformeerunud. Lõhepüük sellistel käredel on omaette elamus. Kiire vool võimendab niigi tugeva treenitud kala jõudu. Kala väsitamise jooksul seiskub muu ümbritsev ja ka aeg. Seda momenti oled oodanud ja kui see on käes siis ei paneks vist karugi tähele kui ta just ei sega kalale järele jooksmist ja siis ka ainult kostitaks teda mõne sõimu sõnaga temale arusaadavas mahlakas vene keeles. Jooks mööda kaldakive ja püüdes kuidagi ohjata lõhet, tekitab sellise toonuse ja hea enesetunde, mis ei ole võrreldav või kui siis ainult… Peale püüki kiire pilt ja kala saab tagasi vette lastud. See on teine ülev moment millele järgneb väike puhkus kaljudel, rahustv piip või suutäis lapikust, taustaks põhjamaa loodus koos jõekohina ja hüppavate lõhedega. Püütud kalu lasevad tagasi ka naabruses püüdvad moskvalased ja sellest oleks paljudelgi õppida. Vahetasin laagris deformeerunud konksu välja teise tugevama ja veidi suurema vastu. Suures ähmis ja harjumatusest tamiiliga püüdmisel unustasin kontrollida sõlme ja tamiili ennast ning jätkasin püüki koos Igoriga, kes tahtis näha kas punase värviga tuleb laagri all lõhe otsa sest pika pildumise peale ei olnud temal tulnud teiste lantidega. Peale mõningaid viskeid plaanisime edasi minekut kui üsna Igori eest kus ta just seisnud oli, rabas lõhe ja kukkus kohe küünlaid pilduma ning sööste tegema. Sain kõigi õpetussõnade kohaselt kala juba madalasse vette ja lasksin ta järgmisele sööstule kui jõudsin mõelda, et minu käest sa ei pääse! Pinge kadus ja läinud ta oligi. Tamiil katkes. Siis selgus, et kõlbmatut kannatada saanud karvast karedat tamiili oli terve meetri jagu veel alles. Siit teadmine, et peale igat suuremat kala tuleb kontrollida ja teha uus sõlm kindluse mõttes. Võimalusel lasta pidur võimalikult nõrgaks kui ei ole ohtu, et kala saab minna ära kuhugi väga ohtlikku kohta. Kivid vigastavad tamiili ja seda tuleb kontrollida pidevalt. Nöör aga vaatamata oma tugevusele katkeb vastu kive hõõrudes kiiremini ja nõrgad kohad tekivad veelgi kergemalt. Seda just kogenematusest. Tagantjärgi mõeldes kas ei olnud põhjuseks kala äraminekul ikka see mõte, et olin juba saagis kindel?
Taevas selgines ja udu hajus ning ka kaladel võtmine lõppes. Päev oli viimane aga kogemusi oli veel teisigi.
Olin sellel reisil koos oma kaheteistaastase pojaga. Mingisugused kogemused olid temalgi kalapüüdmisest aga eks ikka kesised ja kärsitus ka. Vaja püüda kohe selliste lantidega, mis kindlalt kala peaks tooma ja kui siis ka kala ei tule ja lõpuks juhtus see , mis pidi juhtuma- lant jäi lootusetult kinni kivide vahele ja sinna see jäigi. Nii mitu tükki järjest ja meenus Valeri ütlus: "Et kaotage jah algul kõik head landid ära. Õiged kohad on ju alles ees!"
Esimese suure kala äraminek koos hea lõhelandiga ja veel kannatada saanud nöör tegid meele nukraks. Liikusin alla voolu edasi kus oli järgemööda väga häid kohti. Otsisin omale ühe varjulisema kaljudetaguse ja proovisin võimalikult kindlalt püüdma hakata. Sellegi poolest suutsin kolmanda viske aeg lasta voolul kanda landi kivide vahele. Meel oli must kui püüdsin ettevaatlikult lanti vabastada. Oli võimalus läheneda teise nurga alt ja saingi supertaimeni vabaks momendil kui seda juba kõige vähem uskusin. Rahunesin ja jäin edasi püüdma just sellelt kohalt. Vesi on voolinud kaljud oma äranägemist järgi ja nii et igas kohas on midagi huvitavat. Kõik on kordumatu ja kui pikk on olnud aeg lihvimisel , uuristamisel sellise loomingu valmimiseks? Puutumata ei ole kaljud ka mitme meetri kõrgusel praegusest tasemest. Nii kõrge vesi on ju ainult vähesel ajal aastast. Seda pikem on olnud aeg kui see on üldse meie mõistes mõõdetav. Miljonid aastad, mis see meile ütleb? - IGAVIK. Kas ka lõhed on selle aja siin jões olnud ja ikka oma ringkäiku - rännet teinud. Igatahes üks on kindel - inimene on siin üsna viimase aja ilmutis. Vee möllav tohutu jõud - skulptor ja kaljud kui skulptuurid on inimese kui skulptuuride imetleja tühisuse tunnistajaks. Püüan muuta seda hetke enesele igati meeldejäävaks ja teen järgmise viske. Lant kukub teispool kiiret voolu ja tõmban ta voolu sisse, ise jälgides, et nöör ei sattuks voolu meelevalda ja koos sellega ka lant. Läbi ridva käib löök ja see ei ole kivi vaid kala kes on haaranud lanti. Algab võitlus ja pika peale olen voolust kaugele kantud kala saanud lähemale tuua kui see teeb küünla ja sellele järgneb pikk sööst voolu sisse ja pinge langus on selle tunnistajaks. Kerin välja ainult nööri ja läinud on lant koos kalaga. Olin juba jõudnud mõelda kuidas nüüd ometi saan korraliku kala kätte. Veest väljahüppe ajal oli näha pruunikat tähnilist selga. Kas tõesti nii suur forell? Ei olnud siin kedagi süüdistada, sest olin unustanud piduri peale ja ka vänt oli lukus kuna olin eelnevalt püüdnud lanti kivide vahelt vabastada. Loodus võitis järjekordselt. Loojuv päike muudab kaljud punakaks ja õhus lendlevad veepritsmed teevad teatud nurga alt vaadatuna selle veelgi vaatemängulisemaks. Fotole ei saa seda kuidagi jäädvustada. Pildile jääv kosk ja kärestik tundub tühiselt mannetu ja kogu seda loomingut on lausa võimatu edasi anda. Teised on juba laagrisse läinud aga mina ei saa veel rahu. Jäänud on proovimata puukalad. Vooblerid hea mänguga ja ujuvad. Kohe esimese viskega toimub rabamine ja vahuses voolus võitleva kala suurust on raske hinnata. Vastu surve järgi oma nelja kilone aga kui lõpuks kalda kividele saab on tegu suure ilusa kahe kilose forelliga. Koht on hea ja jätkan püüdmist . Paari viske järel tuleb jälle otsa sama suur forell ja tuju tõuseb üha. Sellelt kohalt ei tule rohkem ja liigun tagasi kus teised enne püüdsid. Pidur on nüüd õigeks reguleeritud ja püüan igat sööstu ka käega leevendada. Lasen paar väiksemat forelli tagasi ja ongi poeg ka tulnud vaatama mida teen, et nii kauaks olen jäänud. Mehed naeravad, et ikka vist võitlen oma suurega ja et Taavi aidaku mul see kala välja tõmmata. Astume rahumeeli laagri poole ja püük on olnud ilus. Sellegi poolest on nagu kiusatus proovida seda sama kohta kust mul ennist suur otsa tuli. Kartsin ise küll ja olin endale juba lubanud, et selle kohapealt rohkem ei püüa. Vise tuli nagu ikka treenitult täpselt ja kohe oli ka rabamine. Edasi läks kõik nii kiiresti, et ei jõudnud kala tõmmata endapoolsesse voolusängi ja ta jõudis söösta alla kaugemast kosest ja kohe oli nöör kivide taga kinni ja mina lootusetuses seisus. Tundsin kala rabelemas teises otsas ja kiire vool võimendas seda veelgi aga midagi ei olnud teha ja nöör lõtvus. Pidin ma veel sinna viskama! Sama rada käis Toomase paar lanti ja ega minulgi ta viimaseks jäänud. Kell on kolm öösel ja juba läheb valgemaks. See tähendab, et pime ei ole olnudki sest päikse kadumise moment on aimatav.See on kui üks pikk loojang ja pikk tõus. Ilus! Kõik on sassis või ehk väga hästi paigas. Forellide maod on täis väikseid kalu ja neid , mis makku ei mahu pudeneb välja suust. Need on noored lõhed kes teevad jões ruumi uutele põlvkondadele laskudes läbi ohtude kadalipu merre, et seal aastatega suguküpseks kosuda. Tee on täis ohte ja üheks on kauged sugulased forellid. Sissetulev lõhe ei toitu ja seega on kõik paigas. Uimaseks löödud kalad korjatakse veepinnalt tiirude poolt üles ja tiirude käest omakorda tahavad saagi üle võtta kajakad ja suuremad tumedad tiirud. Õhtut lõpetades on tunne, et kui oled forelli välja püüdnud , oled hävitanud ühe lõhepoegade vaenlase.
Uus päev. Eelmise päeva landikaotused on tühjendanud landikarbid ja kui olen esimeste visetega ilma jäänud ka teisest puukalast siis algab kõigi allesjäänud lantide katsetamine. Olen teisel pool jõge ja olles sissevõtnud koha peale koske augu servas proovin erinevaid lante ja saadud kalad lasen jälle tagasi ujuma. Nii proovin läbi kõik magnumid ja rohelise haugi sarnase. Pea iga landiga saan forelli aga mitte lõhet. Suuremate ujuvate kahest osast koosnevate punastes toonides puukaladega saab just suuri forelle. Lõpuks on jäänud seitsme sentimeetri pikkune punane Rapala CD Shad. Mõningate visete peale ei tulnud ühtegi võtmist ja loobusin. Õhtust püüki alustasin just sama landiga olles ise lootuse kaotanud korralikku lõhet saada. See lant oli ujuv aga tänu suurematele konksudele vajus aeglaselt sügavamale aga siiski oli hästi tunnetatav. Mängima sai ta ka pärivoolu tõmmates. Lõpuks tuli esimene forell. Veidi maad edasi aga otse enne suurt langust otse voolust rabas lõhe kuid pääses ruttu lahti. Paari viske järel tuli teine rabamine ja nüüd oli jooksmist, et kala kätte saada. Õnneks ei olnud ta suur 2,4 kg. Selle landiga oli veel neli rabamist aga kaldale ei saanud neist ühtegi. Landist oli mul hea meel ja lootsin sellega veel palju püüda kuid suures agaruses proovisin tükk maad allpool ka ühe suure languse ääres ja tundmatu koht neelas ka selle landi. Üritasin küll läheneda saades ise märjaks aga nii kiires ja sügavas on endal oht allavett minna. Vähemalt jäi jälle kogemus heast landist ja teadmine, et igas uues kohas ei tasu kõige paremate lantidega proovida vaid kõigepealt uurida kuidas vesi käitub ja millised ohud ees ootavad.
Kõike kokkuvõttes oli väga ilus matkanädal. Alguse sai see Ondomo järvede äärest. Esimeses peatuskohas saime õhtuse haugipüügiga isu täis. Paari tunniga üle paarikümne kala ja suurim neist oma kuus pool kilo ning kelle maost leidsime üle kilose haugi jäänused. Haug ei võtnud kõikjal vaid üsna väljavoolava jõe alguses ja madalas vees. Järvedel tuli paatidega liikuda edasi ühest järvest teise. Varustust mitmest kohast üle tassides jõuda Strelna jõe vesikonda Musta järve äärde, mis asub 156 meetri kõrgusel merepinnast. Ilm oli ilus ja järv ootas meid korralike haugidega. Nagu sai nalja juba enne visatud, et suured haugid on kõik väiksemad kaldaäärde kihutanud ja nii see oli. Esimene haug teise viskega ja viie kilone rabeles kaldal. Järvest väljaviiv oja andis hästi harjust ja suurt ahvenat. Püüti ja lasti tagasi. Käisin kontrollisin ka järve voolava jõe suuet ja viie viskega viis kala. Suurim nelja ringis. Laskudes mööda jõge nägime karu ja põhjapõtru ning jäneseid ja ühte tavalist põtra rääkimata ahmi ja paljude karude jälgedest . Kõik need raskused ja vintsutused lõppesid korralike lõhepüügi päevadega kärestikel. Sellel alal kus me viibisime on inimese külaskäigud jäänud harvemaks ja eks see ole üheks põhjuseks, miks meid nii hästi vastu võeti. Siinne loodus ei ole veel inimesest väsind ja püüab talle ikka head meelt valmistada. Eks oma osa on ka heas vastuvõtus meie matkajate valmisolekus kõige halvemaks - vihmast kõledate ilmade trotsimiseks.
Lõhepüügile sai antud sõrm ja põhjamaa loodus on võtnud juba käe. Kõik sinna sõidu raskused ja tagasi sõidu hädad jäävad nende mälestuste varju aga eks needki ole üks osa kogu reisist. Julget peale hakkamist ja Te ei kahetse.

Juuni 2002