Elamiskunst kalameeste paradiisis

Valeri Semjonov

Tõeline kalamehe unelm on võidelda puutumatus looduses kärestikust välja hüppava suure lõhega. Koola poolsaare lõhejõed on selleks nagu loodud. Ületanud Soome-Vene piiri, muutub kõige argise, näiteks panga ja mobiiltelefoni, tähendus.

Koola poolsaare matka alguspunktiks saab tsiviliseeritud tee lõpp-punkt. Ust-Varzuga on selle koha nimi, kuhu on võimalik kohale jõuda neljal rattal tingimusel, et kõik rattad veavad. Sealt edasi liigutakse purjekaga. Seejärel jätkuks matk mööda Valget merd Koola poolsaare kaugeima punkti poole.

Umbes 50 km Ust-Varzugast asub Tðavanga jõgi ja väike kaluriküla. Tðavanga on Koola poolsaare esimene küla, kus ühendus tsiviliseeritud maailmaga on juhuslik: autosid ja teid ju pole. On küll lennuväli, mida kasutatakse ainult suvel, kui AN-2 lendab rannaäärsete asulate vahel. Külas elab 150 inimese ringis. Olenemata riigikorrast valitsevad seal omad kogukondlikud kombed. Ukselukku asendab ukse taha asetatud toigas või luud.

Kuigi päeval, mil meie matkarühm külasse jõudis, toimus kogukondlik samaka ajamine, on kohalik rahvas üllatavalt karske. Samaka ajamiseks oli kohandatud kellegi saun, kus korsten meenutas auruvedurit. Suitsu tuli korstnast parajalt popsudes. Külamehed kandsid tühja taara sauna ääres olevatesse kastidesse.

Kanget kraami jagatakse seal kandis kindlalt vastavalt iga mehe tehtud kasulike toimingute hulgale. Seejuures ei unustata ka külas elavaid vanureid ning haigeid.

Põhjamaistes külades on välja kujunenud elamise mallid, mille kohaselt looduslik valik kindlalt asja paika pannud. Kui kipud varastama, siis õnnestub see vaid paaril korral. Pärast süüdlase avastamist toimub omakohus. Ega vintis peagagi seal kaua elus seisa.

Pomoorid, nagu kutsuvad end kohalikud, on igal juhul sõbralik rahvas. Lisaks elab Koola poolsaarel ligikaudu 6000 saami, kes elatuvad põhjapõdrakasvatusest. Suvel on nad rändavad karjakasvatajad.

Edasine liikumine mööda lõputuid rabasid ja teedeta maastikku on võimalik ainult vezdehodiga, mis oli matkarühma ainus liiklusvahend kogu järgneva nädala. Toidukraam, suured seljakotid ja muu hädapärane peab mahtuma presendialusesse suurde kasti. Jõudes jõel oleva joani, pakkisime oma päevaseks kalapüügiks vajaliku varustuse väiksemasse seljakotti ning matkasime edasi jalgsi. Ei seganud ka sääsed ja kihulased. Paar-kolm korda päevas tuli siiski Off appi võtta.

Peagi saabus hetk, mille nimel pikk ja vaevaline teekond ette võeti: põhjamaiselt metsiku looduse ilu, vee langemise kohin ja kuskil vees kivi taga peituv lõhe. Lisaks kõigele ei helise telefon.

Hetkeks võiks aeg seisatuda küll -- need olid ühe reisikaaslase sõnad. Kala on jões «igale maitsele»: palju harjust ja jõeforelli, lõhet ja gorbuðat, kohati ohtralt meriforelli, ka haugi veidike. Kalapüügipäevade ja äravõetavate kalade arvu määrab kalamehe soov ja rahakott. Meie reisiseltskonna eetilise printsiibi järgi võttis iga mees päevas ühe kala. Päevas tagasilastavate kalade arv ulatus aga üle kümne. Jutt on muidugi suurematest. Päeva lõpus keetsime uhhaad ja praadisime kala. Ehkki portsud tundusid suured, jäi ikka tunne, et kala võiks rohkemgi süüa.

Kogu reisi kalasaak oli sedavõrd rikkalik, et jagus kojugi tuua, siis küll juba lõhefileed ja soolatult. Nüüd hommikuti enda püütud kalast lõhevõileiba tehes kalduvad mõtted vägisi järgmisele reisile. Muljete sügavus alles hakkab enesesse imbuma.


Enne reisi tasub teada

Reisiplaani tasub hakata pidama vähemalt pool aastat enne teostamist. Internet sisaldab piisavalt infot. Otsingusõnana tasub kasutada Koola poolsaare jõgede nimesid: Ponoy, Varzina, Keret jne. Põhjalik info aadressil www.varzina.fi.


Kõige otstarbekam on sõita lennukiga Murmanskisse. Edasi-tagasi lennupilet marsruudil Tallinn--Helsingi--Rovaniemi--Murmansk maksab ca 14 800 krooni, edasitagasi lennupilet Peterburi--Murmansk maksab 214 USD (~3210 kr).


Nädalaseks kohalviibimiseks tasub arvestada ca 100 USD (1500 kr), mida on kõige targem vahetada Vene rubladeks piiril. Kohapeal saab kasutada ka väikseid dollarikupüüre.


Matkajate füüsiline vorm peaks võimaldama raskel maastikul liikumist vähemalt 12--15 km päevas. Matkaja peab oskama kasutada kompassi, GPSi ja kaarti lugeda. Peab teadma, kuidas iga ilmaga lõket süüdata. Arvestada tuleb eelkõige looduses leiduva toiduga (marjad, seened, kala). Ülejäänud toit tuleb kodust kaasa võtta. Kuna kartulit ei lubata üle piiri viia, tuleb see osta Murmanskist.


Kaasa võtta väga kvaliteetne kalastusvarustus, ka tagavarakomplekt.


Ühe kala püügiluba maksab ca 20 USD, saab osta Murmanskist ja jõgede äärsetest küladest.


Kuna füüsiliste vigastuste oht on suur, tuleb teha tervisekindlustus ja võtta kaasa korralik esmaabivahendite komplekt.


Riietus peab olema kerge, soe ja vihmakindel. Tasub muretseda matkavarustust müüvatest kauplustest.

Koola poolsaare kalarikkad jõed on iga kalamehe unistus – sealt püütavad kalad on vahel suuremadki kui kalamehejuttudes. Fotole jäänud lõhed on neljakilosed.

1672. aastast pärit puukirik Varzuga külas töötas veel möödunud aastalgi, kuni vaimulik oli sunnitud pattude pärast külast lahkuma.

Kui ainus liiklusvahend vezdehod veab alt, siis ei jää reisiseltskonnal üle muud, kui ise end aidata.