Kalamatkale maailma lõppu

Tiina Laanem

Valeri Semjonovi sõnul on kalamehele Koola poolsaar kui paradiis.

Murmanski oblasti alla kuuluva Koola poolsaare viimane osa on inimasustuseta. Kõikjal laiub vaid puutumata tundra, kaljud ja kärestikulised jõed. Tshavanga jõe äärde jõuavad kalamehed Tallinnast startides retke kolmandaks päevaks. Esimesel päeval sõidetakse matkabussiga läbi Helsingi Alakurti või Kostamuksha piiripunkti. Teiseks päevaks jõutakse Umbani, kust lennuk AN-2 teeb erireisi otse Tshavangasse. Algab seiklus kärestikel piki jõge, kus metsikus looduses liikumiseks renditakse ainsast asustatud külast väliselt tanki meenutav roomikutega liikur. Kui Eesti jõed-järved kipuvad viimastel aastatel kaladest tühjaks jääma, siis seal näkkab ikka väga hästi. Peamiselt püütakse lõhet, kuid õnge otsa satuvad ka forellid, haugid ja gorbushad.
Kalapüügiks vajalik litsents
"Kogu nädalase varustuse võtab iga mees seljakotiga kaasa," räägib kalamatku korraldav Valeri Semjonov. "Ööbime telkidega jõe ääres. Tükk kilet on igal mehel samuti kaasas. Selle all on hea pikutada, kui lõkke ääres toitu küpsetame.
Varustuse hulka kuuluvad kindlasti magamiskott, üks komplekt vahetusriideid, vihmakeep, sääsetõrjevahendid ja esma-
abitarbed. Looduses orienteerumiseks kompass ning kala soolamiseks umbes kolmkümmend kilekotti. Isikliku söögirituaali juurde lusikas, kauss ja kruus.
Lugeja võib arvata, et kuna ümbrus on Venemaa taganurgas metsik, siis saab iga mees seal kala püüda nii palju, kui süda lustib. Aga ei, kalapüük on sealsete inimeste elatusallikas ning selle korraldamiseks kehtestatud ranged reeglid. Kirjutamata reegli kohaselt võivad kohalikud kalurid litsentsita kala püüda vaid oma söögilaua tarbeks, kui asi müümiseks läheb, siis tuleb maksu maksta. Eestlastest matkasellide sõnul maksab ühe lõhe püügilitsents 20 dollarit, terve päeva litsents aga 32 dollarit (selle litsentsiga võib terve päeva püüda, kuid kõik kalad tuleb tagasi lasta).
"Sõime kala nii palju, kui süda lustis. Igaüks tõi umbes viis kala koju ka," tunnistab matkade korraldaja. "Lusikaga kalamarja söömine on neil reisidel täiesti tavaline."
Semjonovi sõnul tekib kalapüügil selline hasart, mis sunnib tundide kaupa põlevi silmi üha uuesti õnge heitma. Algul kipuvad sääsed ja kihulased püüki häirima, kuid hiljem need tüütud tegelased lihtsalt unustatakse. Parem on lubada sääsel end süüa, kui lasta liigse vehkimisega kala landi otsast ära. Põlvist saadik vees olles liigutakse mööda jõge sageli mitmeid kilomeetreid.
"Eks see kalamatk nõuab ka teatud füüsilist ettevalmistust. Inimene peab olema võimeline käima umbes paarkümmend kilomeetrit," arutleb kalamees Semjonov. "Inimene peab olema loodusega harjunud. Selle kahekümne aasta jooksul, mil ma olen matkadel käinud, pole mina kordagi haigeks jäänud. Olen nii vette kukkunud kui ka öösel külmetanud, kuid külmetushaigused pole kallale kippunud. Pigem on vaja läinud plaastreid ärahõõrutud jalgade tohterdamiseks. "
Teekonnal mööda jõge peatutakse vahel ka kalastajate ja küttide tarbeks tehtud puidust majakestes. Need on kaartidel märgistatud ning ligipääs nendesse vaba. Viisakas matkasell jätab lahkudes toa alati korda ning teeb järgmisele seltskonnale valmis ahjutäie puid.
Eemaldumine igapäevaelust
Kohalikud külaelanikud suhtuvad kalamatkajatesse äärmiselt sõbralikult. Kui 150 elanikuga külla satub aasta jooksul umbes 20 võõrast, siis on neist igaüks teretulnud külaline. Hea meelega kutsutakse matkaselle enda poole teed ja mustikakooki sööma. Suhtlus külaelanikega avab aga Eestist tulnule hoopis teistsuguse igapäevaelu ja väärtushinnangutega inimeste argipäeva.
"Kes suudab sellises karmis kliimas 30. eluaastani vastu pidada, see on loodusliku valiku poolt tugevaks tunnistatud," jõudis kalameeste seltskond järeldusele. "Nad on seal tüüpilised jahi- ja kalamehed, ainult et ei joo. Kui sa oled joodik ja lähed liikuriga põtra taga ajama, siis võid purjus peaga laukasse kinni jääda. Kui sa oled seal inimtühjas metsas aga mülkasse kinni jäänud, siis sinna sa suredki."
Kalameeste sõnul teebki reisi võluvaks võimalus elada nädalakese hoopis teises ühis- konnas. Hingematvalt ilus loodus suudab aga kõik kodused mured ununema panna.
"Õhtuti lõkke ääres on kõigil suur hulk muljeid rääkida," tutvustab kalameeste elu Valeri. "Neid nüansse, millest päev koosneb, on tohutult. Kui pärast sööki lõkke äärde mõnulema jääme, siis räägime mõnikord nii kaua, kuni silmad päris kinni vajuvad."

Mida on vaja kalamatkale minnes kaasa võtta
Kalamatkast huvitatud võivad korraldajaga ühendust võtta meiliaadressil pointex@uninet.ee
Kokku läheb reisikuludeks umbes 800 dollarit. Sularaha tuleks kaasa võtta umbes 50-100 dollarit. Lisaks toiduained.
Suurim, spinninguga kinnipüütud lõhe kaalus 10 kilogrammi. Keskmised kinnipüütud lõhed kaaluvad 3-5 kilogrammi.
Matkamas käiakse keskmiselt 3-4 korda aastas. Kõige parem aeg kalamatkaks on mai lõpust septembri lõpuni.
Tiina Laanem