TEDER LÕHEGA: Neljakilone haaras kose alt rootsi vasekarva pöörlevat lanti.

Pomoorid, Valge mere ja Koola poolsaare ranniku vana vene rahvastik, kellega on segunenud kohalikke karjalasi, laplasi ja komisid. 12.-15. sajandil enamasti Novgorodimaalt lähtunud venelased asustasid algul valge mere lõunaranniku (Pomorje) ja seejärelö põhjapoolse ranniku. Pomooride põline elatusala on merendus, maad viljelesid vanasti põhiliselt naised. (Eesti Entsüklopeedia).

Pomooria orgasmid

Kirjanik Tarmo Tederi raport dramaatilisest kalastusretkest
Valge mere äärde

Mis ajab mehe kodust tuhandete kilomeeterite taha suurt kala püüdma? Vahest on see küti ja kalastaja ürgse kutse jälg veres või argi- ja ärielu rutiinist tüdinu vabanemistarve? Seda küll, aga vahest ka seksuaalse kompensatsiooni vajadus? Suguliselt rahuldatav naine saab voodis seriaalseid orgasme, mis võivad väldata minuteid. Niisama pikki minuteid võib erutavate tõmbluste kütkes viibida mees jõe ääres, kui kiires voolus sõitev lõhekala teda siia-sinna tantsitab. Pillikeelena pingul peenikest tamiili ja elastselt vibreerivat spinninguritva mööda jooksevad jõulised võnked käenärvidesse, mis sõlmuvad kaifiks seljaajju. Oma partnerit tantsitab ka kalamees, kemplus on vastastikune ­ ühele naudinguline elu, teisele surm. Kui kala minema ei pääse, on tal veerand tunni pärast toss otsas ja spinningisti kämmal haarab lehvina harali saba juure ümbert, et tõsta ta heitlust lõpetavalt kuivale.

Eesti head lõhejõed on ammu reostatud ja kokku kuivanud, et seda kuninglikku kala küttida, on vaja sõita tuhandete kilomeetrite taha. Meie kümnepävane reis viis Koola poolsaarele, Valge mere äärde, pomooride juurde, Varzuga ja Ponoi vahelistele jõgedele. Et sinna pääseda, peab tundma meie mehi, kes tunnevad omakorda sealseid kontaktisikuid ­ kalandusülemat, kolhoosiesimeest, külanõukogu esimeest, külavanemat jne. Eesti lõhegrupi pioneerid on paari viimase aastaga Varzuga-suhted sisse õlitanud, kohalikke võtmeisikuid määrinud ja moosinud. Tegu on omaalgatusliku turismiga, kus mitmed liikumislülid ja teenused saab makstud vastavalt väljakujunenud tutvustele.

Ametlikud kalastusturismi pakkumised käivad läbi Venemaa turismifirmade. Näiteks nädalane (1. ­ 8. juulini 2000) Atlandi lõhe püük Varzugal maksab 3700 USD, millele lisandub Helsingi-Murmansk-Helsingi lend 460 dollarit, hotell Helsingis 95 dollarit, viisa 125 dollarit ja kindlustus 55 dollarit.Kes tahab palju-palju odavamalt ning see-eest metsikumalt ja vaevarikkamalt seigelda, peab maad kuulama Susi kaubakeskuse (Peterburi mnt 46) kalandustarvete poes, kust tõeline lähepüügifänn võib hea tahtmise korral infot saada.

32 tundi ratastel

Et jõuda Eestist Varzugasse, tuleb läbida 1850 km. Sõidame 7. juuni õhtul üheksakesi koos seljakottide ja muu varustusega üheksakohalisse "Ford" bussi pakituna pead-jalad koos Tallinnast välja. Pärast 24 tundi ja 10 minutit ratastel loksumist ületame polaarjoone. Edasi tulevad Zelenoborski, Kandalaksha, lumiste kurudega Hibiinid, laiad jõed ja Umba. All paremal laiub Kandalaksha laht, ülal vasakul kõrguvad kaljud ja kuused. Ajaliselt on öö, kuid kogu aeg on valge, polaarpäike varjab end metsapealse pilveloori taga. 32 tundi sõitu ja olemegi varahommikul Varzugas, kus lõpevad autoteed.

Baasis on kohal masinaid Leedust, Lätist, Valgevenest ja Poolast. Pildistan 325-aastast puukirikut, ridamisi on kerkinud ilusaid ja suuri, rahvuslikus stiilis elumaju. Umbes 500 elanikuga asula elu keerleb ümber kalapüügi, kuid tegeldakse ka põllumajandusega. Varzuga on viimase viie aastaga saanud maailmakuulsaks lõhejõeks, kus on kalastanud Eric Clapton, Soome välisminister ja Araabia naftasheigid. Kuid see nelja-viietuhande dollarine taks pole meile taskukohane. Plaanis on hommikul edasi itta tungida.

Dessant Pulongale

9. juuni hommikul sõidutakse meid "Uaziga" vinka-vonka-sinka-sonka tubli tund läbi männiku kahes satsis Ust-Varzugasse, jõe suudmesse, kus tõstame oma varustuse ja moona mootorpurjekas "Nereida" pardale. See on kümme meetrit pikk ja kolm lai, väidetavasti plastikuga vooderdatud alus, mis arendab normaalsetes oludes kiirust 9-10 sõlme ehk 16-18 kilomeetrit tunnis. "Nereida" pomoorist kapten Sergei seletab, et NSVL ajal anti Valge mere ääres paiknevate suuremate keskuste kohta viis erinevat ilmaennustust. Ilm on seal väga kiiresti muutuv, veerand tunniga võib vaikus tuuleks ja päikesepaiste pilviseks pöörata.

Üks vana läbiroostetanud laev on külitsi liiva uppunud, keegi on sellele kriidiga kirjutanud "Titanic". Selle vööri küljes hulpiv "Nereida" (üks Neptuni neljakümnest tütrest) annab otsad. Plaan on sõita 10-12 tundi 150 kilomeetrit piki rannikut Pulonga jõe suudmesse, seal randuda ja vaadata, mida see jõgi endast kujutab. Kaugemale jääb suurte kalade Ponoi, kuhu ameeriklasi otse Murmanskist helikopteriga kohale veetakse ja magusamatele kärestikele püüdma istutatakse.

Meie aga sõidame Venemaa lipu all mööda Valget merd, rannik jääb miili kaugusele. Viskame all kubrikus Serjoga ja Koljaga, kes kordamööda roolikambris kurssi käivad hoidmas, viina. Tom on 80-kraadise "Strohi" ja 60-kraadise "Jägermeistri" pooleks seganud ning seda on hea tulise tee sisse sortsata. Käin välja ühe Kandalakshast ostetud "Gospada Ofitserõ" viina.Meist vanim ­ Genka-Geena-Naadi uurib Koljalt: "Kuidas teil nüüd on, mis muutunud?"

Tüürimees kostab, et justkui oleks hakatud inimestele raha maksma, aga üldiselt vanaviisi.

Geena nokib: "Teil on ju nüüd uus president."

"Ah töötab rohkem lõugadega," rehmab Kolja.

Pardal on kuulus koer Krahv, kellest kohalik ajaleht pika loo avaldas. Tõusu-mõõna hoovus kandis peni merele, kust piirivalvurid ta spiooni pähe välja õngitsesid ja Severodvinskisse viisid. Seal aga tunti krants ära ja toodi mitu tuhat kilomeetrit ringiga jälle Ust-Varzugasse tagasi.

Jälgime arktiliselt punase päikese loojangut Koola poolsaare metsa taha, oleme jälle natuke allpool poolaarjoont. Nikodinski neemel kõrgub tuletorn, merel on näha hülgeid.

Pulonga suudmes sõuame kahes satsis aerupaadiga kaldale. Meile on vastu tulnud noorem Koshurov, kes suviti seal hütis elab ja litsentsi alusel kala püüab. Kolhoos on mitusada kilomeetrit piki rannikut välja veninud. Kogu aeg on valge, joome hütis teed.

Hommikul kell neli hakkame koos Koshuraga piki Pulongat üles minema. Jõe kallastel laiub paljas tundra, õitseb näsiniin. Mehed sätivad spinningud püügikorda, heidavad ja hakkavad varsti esimesi kalu saama. Geena tõmbab välja jõeforelli ja Pets saab gumzha. Koshura pillub käega landi välja ja kerib tamiili kohvipurgile tagasi, mingit ritva tal polegi! Tom võtab ta algelise, kuid nutika tehnika videolinti. Jansa aga püüab lendõngega, mis nõuab erilist tunnetust ja osavat käsitsemist. Üldse paistab, et meestel on korralik varustus. Geena kümnete taskutega, kolmekordsest riidest spetsülikond on sama kallis kui mõni Hugo Bossi mudel. Kaasas on tal kuus landikarpi ja kodus veel kuuskümmend! Mina oma kampsuniloti, triibulise pintsaku ja vana sturmaga paistan tunduvalt takusem tegelane.

Kohati on Pulonga kallastel veel lund, jõgi kobrutab otsekui kaljude vahele raiutud shahtis, mõnes kohas võib oma 15-20 meetrit püstloodis kiviseina olla, siis tulevad esimesed kosekesed. Ühe alt haarab kala mu väikest pöörlevat "rootslast" ja jääb otsa. Mängin temaga kümmekond minutit, annan pidrist järele, sõidutan voolus, erilist orgasmust ei teki, Tom võtab mu sikutused videosse. Kui kena lõhepoiss kaldal, teeb Jansa meist pilti, kaal näitab täpselt 4 kg. Kohe saab Marguski käe valgeks, meid saatma tulnud koer Krahv tantsib nagu tola ümber kala vees. Kaheksa kilomeetrit üleval, suurema joa peal keset langeva vee lakkamatut kohinat praeme ja grillime värskeid lõhepurikaid, keedame ohtralt kohvi ja teed.

Pärastine allatulek on vaevalisem, saapad hakkavad hõõruma, tundrast lõõtsub külm põhjatuul. Tagasi "Nereida" pardale pääsemisega on raskusi, Koshura mängib lootsi.

Vene lipu all nagu lestakala

Meil on plaan teha põhiline püük Pjalitsal ja Ust-Pjalkal, aga paari tunni pärast seal meile mootorpaadiga vastu popsutanud kohalikud ütlevad, et kala ei ole. Veed on tõesti kõrged, kärestikud ja magusamad voolutagused augud kõik vee all. Võtame vastu otsuse minna hoopis Tshavangale. Tuul aga keerab lõunasse ja paisub 20 meetrini sekundis. Rampväsinud ja kordamööda koides puhkavad mehed veerevad edasi-tagasi, istudes hakkab nagu iiveldama ajama. Viskan end "Nereida" kubrikupõrandale pikali, surun õla vastu lauajalga ja jalad vastu seina. Laine peksab ja loobib kõvasti, põrand tõuseb viltuse seinana lakke, kuid ma olen nagu laevapõhja liimitud lestakala ja magan hooti üles ehmatades. Tea, kas see Vene lipu all tantsiv julla nii väga plastikuga vooderdatud ongi? Ehk saab Valge meri mu hauaks?

Pärast tunnistab tekil kalu toitnud Urmas, et nägi viirastusi. Serjoga aga kostab, et on merel olnud ka tuulega 40 meetrit sekundis.

Tshavangas me tormipoisi tõttu maabuda ei saa, pärast 14 tundi kestnud merereisi jõuame tagasi Ust-Varzugasse. Seal räägib Valeri vanad tuttavad pehmeks, üürime "Urali", joodame asjamehi, sõidame mööda laudsiledat rannaliiva ja rappume kividel, laome oma kola pärast 15 km läbimist Indjora ääres paiknevasse hütti. Lätlased noolivad jõesuudmes väikesi jõeforelle, jalutan mõõnavas Valges meres, nopin mälestuseks ühe meritähe, vötan keset kadakaid Saaremaa viina ja pildistan karu sitta.

Luurekäik Indjora äärde

Lõunal lähme neljakesi kümmekond versta mööda taliteed üles luurele. Kaart jääb üksi edasi sammuva Petsi kätte. Tal on ka GPS (Global Positioning System) ehk Globaalne Punkti Seire ­ mobiiltelefonist veidi suurem riistapuu, mis näitab satelliitide vahendusel täpset asukohta lausa meetri pealt. Kas hüvasti kompassid?!

Meie Valeri ja Urmasega aga leiame lausa klassikaliste mustervõtukohtadega käänulise metsajõe lõpuks üles ­ Indjora paistab hea harjuse ja jõeforelli säng. Oleme graafikust palju maas ja lähme varsti tagasi. Minek läbi rabade ja metsatukkade on vaevaline, tõstan lisaks oma turjale põdrasarved, korralikud kühvlid ­ hundid on vist talle kambaka teinud. Ajab janutama, rüüpan külma soovett ja neelatan aeg-ajalt mõne sääse. Õnneks on neid vähe. Kunagi ligi 60 meetrit kahekilost ketast heitnud, ligi kahemeetrine Urmas astub ees reipalt kui põder. Lõpuks jõuame hoopis teisele taliteele, mis lõpeb täiesti ootamatult kurat teab kus ja me tunneme, et oleme eksinud. Hakkan täieliku kurnatuse piirile jõudma, tuleb loobuda rasketest põdrasarvedest. Hakkame jälle otse läbi soolagendike ja metsatukkade kompassi järgi lõunasse minema, olen omadega täitsa läbi. Varsti jääme kolmeks-neljaks tunniks lõkke äärde hinge tõmbama. Kõht valutab külmast sooveest, õnneks on valge aeg. Hommikul selgub, et puhkasime rannikust kahe kilomeetri kaugusel. Pärast 17 tunnist vahematka jõuame täpselt kella kuueks hütti. Oleme maha marssinud enam kui 40 kilomeetrit. See oli füüsiliselt minu elu raskeim päev.

Õhtul viib Vezdehod (tankisarnane roomikveok) meid priske lisatasu eest viiskümmend kilomeetrit edasi, Tshavanga jõe äärde kaheks ja pooleks päevaks laagrisse. Kaljudel kasvab siin mets, iga karmilt sale kuusk on kui ise isiksus, moodustades Põhjala gootika nõelavaiba. Piki jõge patrullib üks kaaren, vee äärde laskuvad metsikud porod. Ilus on pomooride maa. Soolan oma kalu ja keedan lõhepäid, joa ääres võtame harjuse äkist. Eestis on see siiast hõrgumgi kala Punases Raamatus.

Enne ärasõitu saame Varzugas veel korraliku vene sauna, pluss kaks kasti õlut. Mida sa hing veel ihaled?

Kalamehe rahakott

Eestis

lant 16-200 krooni

inertsivaba rull 250-2000 krooni

elastne spinningritv 300-3000 krooni

kummisaapad 120-500 krooni

tamiil 100 m 50-300 krooni

Koola poolsaarel

pudel viina 40 rubla

pudel õlut 12-15 rubla

shashlõkk 35 rubla

kolmekäiguline söök teemajas 70 rubla

ühe lõhekala püügilitsents 20 USA dollarit

1 rubla ­ 58 senti

1 dollar ­ 16,5 krooni