Valged ööd Valge mere ääres
Reisikiri Loode-Venemaa elu-olust

Meie mehed suures pütis, mis Tsavangas sügisepoole lõhet täis soolatakse.

Juuni esimesel poolel suunas Sirp mind Koola poolsaarele visuaaluuringutele, millega kaasnes elustiili ja looduse vaatlemine. Reisi esimene etapp kestis kui tüütu road-movie 32 tundi Ford Transiti bussis, mis viis üheksa eesti kalameest 1850 kilomeetri kaugusele Varzugasse pomooride juurde. London on Tallinnast linnulennult natuke lähemal. Pomoorid on keskajal Valge mere ümbruse asustanud vanade venelaste järeltulijad, kes on segunenud karjalaste, saamide ja komidega.
Arvestamata 1992. aasta läbisõitu Peterburist, kui kehtis veel rubla ja punane NSVL välispass EV kodanikule, polnud ma 1985. aastast saadik Venemaal viibinud. Viimased tretid tegin siis Põhja-Karjalasse. Pisut ette rutates ja veidi üldistades võib nüüd öelda, et suurt seal looderajoonis muutunud ei ole. Jah, inimesed on juba ammu-ammu ahju pealt alla tulnud, särk on püksi läinud, ingliskeelsed kirjad turjale löödud ja rahvuslikud rikkused dollarite eest turule pandud, aga hing – see igavene vene hing, mis paistab ja kohati lausa karjatab sulle teeäärsetest majadest, aedadest, akendeta haigutavatest lao- või kurat teab mis hoonekarpidest ja rauahunnikutest ka ilma inimeseta näkku – see hing on ikka endine ja seletamatu. Elu paistab põhjatu, justkui jaguks aega ka pärast viimselaupäevaõhtut.
Heal, otstojankast (müstiline eelseisu aedik autode jaoks) maksuga priiks ðlikerdatud juhul peab turist ikkagi vähemalt kaks traditsioonilist tundi Narva-Ivangorodi piiril mökutama, millest diplomaadid ja välisministeeriumi kõrgametnikud midagi ei tea, iial teada ei saa ega vist teada tahagi. Mis aparaat suudaks mõõta keset tsivilisatsioone eraldavat silda suitsetava selli närvikulu? Tahaks nagu kellelegi nuga anda, aga samas taipad, et see aklimatiseerumise rituaal jääb niikuinii aastateks, et mida pikem ooteaeg, seda suurem erisus sind teisest ihaldatud tsivilisatsioonist lahutab.
Paar flirtimisega harjunud Eesti tollitüdrukut lasevad meid kergelt riivavagi ükskõiksusega läbi ja pea sama alahindava lõtvusega võtavad meid vastu ka Vene tollipoisid. Kuigi masin on umbselt varustust ja toidumoona täis, midagi puistama ei vaevuta. Vii või aatompomm läbi, kelle asi see on!? Ainult see, et me nii palju Eesti õlut kaasa veame, neid veidi häirib. Justkui Vene õlu ei kõlbaks teil juua?! Pole veel proovinud, aga hiljem selgub, et kõlbab küll. Kuid enne seda nõutakse ühemehefirmas oma isikliku bussiga töötavalt firmaomanikult ja ühtlasi ka sohvrilt volitust, mille ta iseenda ülemusena iseendale kogemata kirjutada on unustanud. Tolli peetakse Venemaal omaette riigiks, mille bürokraatlikud seadused on üle mõistuse keerukad. Paraja seletamise peale päästavad Eesti õlled absurdikast ja küllap mingist maksustki.Paari tunni pärast aga põrutame oma punase bussiga Peterburist mööda, sest meil pole põhjust oma jalga ses klassitsismi, ðovinismi, kommunismi, avangardismi, pohuismi jms. näinud Põhjamaa Veneetsias maha panna. Iga kümnekonna kilomeetri järel passib justkui hauginägu liiklusmiilits, automaat nagu muuseas õlalt kõlkumas, et sohvri käest ükskõik mis põhjusel 50 rubla sularaha oma tasku trahvida. Peterburi-Murmanski maantee lainetab veidi, kummid tuleb tühjemaks lasta ja kuidagi tukkuda proovida. 1500 kilti rutiini on veel ees.
Kaovad Lodeinoje Pole, Petroskoi ja Kondopoga paberivabriku korstnad, okasmetsastuv Karjala hakkab oma kaljude, soode ja järvede karmi ilu näitama. Peatume mõnes teemajas, kinnitamaks keha. Tee äärest on kadunud kommunismile kannustavad lööktööloosungid, mõni mahajäetud GES kummitab tühjalt nagu tondiloss. Omal ajal kulutati siin alumiiniumi tootmiseks tohutult elektrienergiat, küllap pole see enam rentaabel. Diiselkütuse liiter maksab 5 – 7 rubla, trellitatud tankla ümber läigib õlilaga.
Suurim muutus Karjalas ja Koolal troonib viinalettidel, mis säravad nagu klaasist hiidäkked. Perestroika algul, kui Tðupa viinapoe järjekord läbi relvastatud miilitsa mingisse küüni trügis, litsuti talongi realiseeriv eit tunglevas laussabas ikkagi surnuks ja sakuskaks lebas letil klaasistunud silmadega lehmapea. Nüüd on igasuguseid pilgeni pudeleid nii palju sabavabalt saada, et lööb silme ees kirjuks ning kõik see on nii odav, et ei vääri võtmistki. Lihtsalt erilist huvi ei teki, kuigi mingi inerts veres ikka kohub. Kandalaksa 24 h poes maksab 0,5 liitrit valget 40 rubla, nn. konjak on poole kallim. Terve 40 000 elanikuga linna peale kakerdab ainult kaks, justkui teineteisega käsist kokkuliimitud valvejoodikut. Kell näitab pool üks öösel, väljas on täiesti valge, oleme tulnud üle polaarjoone otse põhja, et nüüd Ost-Ost-Süd kursil läbi Umba allapoole sõita. Pildistan veel juuniski lumiste kurudega Hibiinide kaksikmäge, mille nimi on Babaja ?opa, horisondil seisev pilvekardin varjab polaarpäikest. Viimased 170 kilti vurame hõõveldamata kruusateel, siis jõuame Varzugasse.
See on maailmakuulus tsentrum spinninguga lõhepüüdjate jaoks, kus on kalastanud ministrid, rockmuusika iidolid ja naftaðeigid. 500 elanikuga asula, mille elu on koondunud ümber kalapüügi, kavatseb rajada ööbaari ja selle tarvis lõbutüdrukuid koolitada, mis peaks kohalike asjameeste arvates tursimi veelgi elavdama.
Tegelikult on kalastusturism siin veel rohe-roheline, normaalsele autole läbitav tee Umbast Varzugasse pole vanem kui viis aastat. Enne seda sõideti ainult oma kolhoosi asjus, kas röögatu raskeveoki või suisa tankiga. Aga nüüd on taibatud, et sjomga ehk Atlandi lõhe püüdmise eest võib välismaalastelt priskeid dollareid kasseerida.
Baasis paistabki Leedu, Läti, Poola ja Valgevene eraldusmärkidega autosid. Rääkimata vene omadest. Päevane litsents ühe lõhe püügiks maksab 20 USA dollarit. Pääs Loode-Venemaa kalarikaste jõgede magusamatele kärestikele avaneb läbi turismifirmade, mis küsivad nädala-pooleteise eest neli kuni viis tuhat taala. Litse ja internetti selle sees ei ole, küll aga helikopter, saun, onn jõekaldal – puhast metsikust ihkavale maksujõulisele lääne kalamehele igatipidi full värk. Meie kui kombineerivad idaeurooplased kasutame sissemääritud tutvusi ja püüame palju tagasihoidlikumalt läbi ajada. Meie plaan on Varzugast lahjemaks peetavatel jõgedel oma kondiauru jõul uusi kohti välja peilida.
Minu esimene käik siin on sammuda pildistama 325 aastast Uspenski puukirikut, mis on riikliku kaitse all arhitektuuriline mälestusmärk. Suhteliselt hästi säilinud, Kizi saarte sakraalehituse vaimus, kuid vaid ühe tornisibulaga majesteet. Naabruses seisab remonditav kabel, kõrval paikneb põõsastunud surnuaed. Asulas tegutseb ka põllumajanduslik-tootlik ühendus, kümnehektarine oras laiub hommikuvalguses, külm kevad on sel aastal paar nädalat veninud. Ridamisi on Varzugasse kerkinud ilusaid kahe ja poole korruselisi suuri datðasid. Üks silikaatkividest laotud kompleks paistab juba meie kuulsa Lollideküla mõõtu viilutatud farmelamuna. Aga jõe kõrval on just kirik üks Varzuga dominant. Meenub, et möödunud aastal veidi kõrgemal põhjaparalleelil, samuti valges polaaröös ja jõekaldal, sai Sodankyläs uudistatud samasugust õigeusu templit – Soome vanimat puukirikut.
Rampväsinud mehed langevad kaheks-kolmeks tunniks sügavasse unne. Nägu vastu värsket tapeeti, tunnen selle alt värske puidu vaigust lõhna. Baas on uus, ülakorruse oivalise väljavaatega puhketoas punastest tellistest laotud kamin ja värviteler.
Hommikul kirjutab kohalik kalandusülem G. meile litsentsid välja, sõidame kahes jaos Ust-Varzugasse. Autojuhi seljal kuulutab tekst: Varzuga – The Finest Salmon Fishing River In The World. Valge mere rannikul on tihedalt heledaks pleekinud ajupuid. Palju on ka täiesti lagunenud kalurihütte. Ent üle rannarämpsu valitseb mingi algoleku looduslik puhtus. Jõesuudmesse jõudes laome oma kila-kola mootorpurjekas Nereida pardale.
Kui küsida mõnelt kohalikult, kes teist siin on pomoor, taob iga mees täiesti siiralt endale vastu rindu, kinnitades, et mina see õige pomoor just olengi. Nereida kapten S. on üks sellistest, kelle käest seda küsima ei peagi, sest teame seda niigi. NSVLi ajal töötas mees üle mere Severodvinski mööblivabrikus, tema tüürimees K. aga koguni allveelaevade remondis. Olid lahedamad ajad, kuid eriti neid taga ei nuteta. Joome all kubrikus teed, mille sisse on hea kanget Strohi ja Jägermeistri 70kraadist segu sortsata. Võtame ka viina. Silman, et kapten S. loeb Daniil Kopetski “Karate printsiipi”, tunnistades, et midagi ei mäleta: “Ühest kõrvast läheb sisse ja teisest välja.” Kubrikus on ka väike ersats ikooninurgake. Kohaliku kolhoosi (mis on mitusada kilomeetrit piki rannikut välja veninud) ja külanõukogu esimees ning ühtlasi külavanem P. viiakse aerupaadiga Tðavangasse – samuti jõesuudmes paiknevasse külla, kuhu mootorpurjekas mõõna tõttu maabuda ei saa.
Teeme dessandi tundrajõele Pulongale, kus kohtame erakliku eluviisiga A-d, kes püüab seal litsentsi alusel kala – peamiselt heeringat, mis paistab väga räime moodi. Talvel, kui on keskeltläbi 30 – 40 kraadi külma, tehakse vähe metsa, kaljudepealses pooltundras ja rannikul liiva peal pole õiget palki, kuid oma kütteks jagub küll ja küll. Jää alt püütakse haugi, lutsu ja siiga. A. isa, kes oli vanasti salapüüdja ja istus ka vangis ega saanud 90ndate algul kaks nädalat 20liitrise piiritusekanistri äärest eemale, püüab nüüd samuti litsentsiga. Kamandab oma väikest brigaadi ning on Umbasse talvekorterigi ostnud. Kes mõtles oma peaga juba vanasti, oskab ka nüüd edasi mõelda ja kombineerida.
Püüame kaljuseinalisest Pulongast head kala, hiljem saame merel tormi ja eksleme Indjora äärsetes soodes ja metsades. Tsavanga ääres kalastades kulub veel kolm jumalavalget ööd. Jõesuudmes, 300 elanikuga asulas (talvel 100), kus on algkool, klubi, kauplus ja raamatukogu, tehakse munajaid merepaate, elekter tuleb generaatorist, väike “metsavahi” tüüpi lennuk enam ei lenda, riigil pole raha. 50 km eemal asuva Varzugaga peetakse ühendust piki rannikut tankisarnase vezdehodiga ja mootorpaadiga meritsi.
Peale ehtsat vene leilisauna, kui kohalikud kiiduväärsed õlled sees, sõidame viimaks tagasi. Pikliku Kandalakða lahe käänulised sopid jäävad vasakule alla, horisont on väga selge. Südaöiselt madal polaarpäike, nagu erkoran? pro?ektor, heidab astmeliselt kaljudele liigendunud metsale maalilisi varje. Värvide järgi oleks kohati justkui kuldne sügis! Autoraadiost tuleb muusikat. Tekib hingenõristav heldimus, et maailmas on veel nii palju inimesest rikkumatut puhast loodust, millel pole tsivilisatsioonidega mingit pistmist.

Pomoorist kapten Sergei.

Tarmo Teder